neljapäev, 13. aprill 2017

piinlikud hetked lastega

Ma ikka pikalt kaalusin, kas hakkan sellel teemal kirjutama või mitte, aga nüüd istun siin meie uue mõnna karvase vaiba peal ja mõtlen, et miks mitte. Elu ongi vahel üks korralik huumor ja lapsed annavad sellele ainult särtsu juurde. 
Võin kihla vedada (tegelikult ma pole kihlveo inimene :D), et nii mõnigi teie seast on kogenud sama piinlike hetki või isegi hullemaid.. tänu oma lapsele. Noh, ütleme nii, et enamjaolt olen ma need piinlikud asjad üksinda läbi kogenud, sest tavaliselt olen mina see, kellele tuleb pähe mõte lastega omapäi kuskile rahvarohkesse kohta minna. Ja iga kord koju naastes vannun ma issanda püharisti nimel, et never ma nendega kuhugi ei lähe. Kuni järgmise korrani. 

Kui ma hakkan mõtlema tagasi kaugele minevikku, siis meenub mulle esimese asjana üks tohutult häbistav hetk, mille pakkus mulle Hendrik, kui ta oli alles aastane. Tema põhilised sõnad olid siis emme, süüa, kaka, mämm-mämm, uua (juua). Noh sellised titesõnad, nagu ikka. 
Istusime meie siis kaubanduskeskuses, kui meie kõrvale pingile tuli aega veetma üks seltskond. Välismaalased. Nende seas üks mustanahaline. Ma olen tänaseni arvamusel, et see, mida Hendrik ütles, oli puhtalt kokkusattumus, sest mustanahalisi inimesi oli ta ehk televiisorist näinud ja no olgem ausad, kuidas saab üks aastane korraga kokku panna kaks asja oma vahel? Nimelt me siis seal istusime, kui Hendrik näpuga tolle mustanahalise suunas näitas ja kõva häälega ütles: "Kaka!"
Mina muutusin näost peediks, võtsin kärult pidurid maha ja panin sealt maksimumkiirusel ajama. Ma ju tean, et need inimesed olid välismaalased ning loodetavasti ei saanud nad muhvigi aru. Vähemalt nad ei vaadanud meie poole. Teiseks, olen ma kindel, et Hendrik ei öelnud seda põhimõttega, et kaka on ju pruun ning tumedanahaline inimene on ka pruuni värvi. 

Hendrikuga seoses meenub alles hiljaaegu olnud hetk, mil olime kaubanduskeskuses mängualal mängimas. Üks hästi tüse mees istus meie ligidale, ilmselt tahtis jalga puhata. Hendrik tuli minu juurde ja ütles: "Emme, vaata kui paks mees seal istub!" Ma läksin kohe päris kurjaks ja ütlesin talle, et teise inimese kohta pole ilus nii öelda. Ilmselgelt lastel kipuvad sellised asjad meelest minema. Üldse on Hendrik hakanud seda sõna rohkem kasutama. Ma ei mäleta, kas see oli esimene või teine visiit logopeedi juurde, kus tädi näitas talle pilti tüsedast politseinikust ja küsis Hendrikult, milline see onu on. Hendrik ütles lihtsalt: "Politsei." Logopeed aga parandas teda ja ütles: "See on paks politseinik." Siis ma mõtlesin küll, et miks just nii öelda. On palju teisi viisakamaid variante. Peale seda on ta hakanudki kasutama seda sõna tihedamalt. 
Alles eile küsisin ma Hendrikult kommi ja ta ütles mulle: "Ei saa, sa lähed paksuks ära." Mina siis üritan ikka korrutada, et nii ei öelda. Öeldakse tüse või turske või priske.. misiganes, aga need variandid kõlavad kuidagi viisakamalt. 

Kui jutt juba logopeedile läks, siis ka ühel visiidil oli nats piinlik, kui arst küsis Hendrikult ühe pildi kohta ja Hendrik talle ütles: "No mina ei tea, mis see on. Ütle ise!" :D
Või nüüd meenub mulle märtsikuust üks olukord, kus olime ämma juures ning viimane töölt koju jõudis. Hendrik läks tema juurde ja ütles tõsiselt: "Jälle sina tulid!" Jah, kujutad sa ette, vanaema tuli iseenda koju. Jälle. :D

Hmm, veel piinlike hetki? Võibolla siis need korrad, kui poes valdab lapsi mingit sorti tundmatu jonnihoog. Hendrikul seda enam ei esine, küll aga Raimondil tuleb vahel ette, et proovib jonniga saada seda, mida tahab. Lapsevanemaks olemise algusaastatel, kui ka Hendrikul seda esines, oli ikka korralikult häbi. Inimesed vaatasid mind sellise näoga, nagu mu laps oleks saatan. Aga täna ma võtan seda asja üsna külma südamega. S.t las ta siis jonnib, ma ei lase endale pähe istuda. Kui ma ütlen ei, siis seda see ka tähendab. 
Loen oma postitust üle ja mõtlen, et on ikka kasvatamatud lapsed. Tegelikult ei ole. Ma arvan, et oleks üsna veider, kui mu lapsed kasvaks üles, mitte tehes ühtegi eksimust ega viga. See vist on normaalne kogu selle kasvamise protsessi juures.
Asja juures on hea see, et iga päevaga kasvavad nad suuremaks, oskavad ümbritsevaga paremini toime tulla ja on üldse paremad inimesed. 


kolmapäev, 12. aprill 2017

17+5, koopaoravabeebike

Ovia rasedusäpp näitab mulle, et mu kõhuelanik on hetkel umbes koopaorava mõõtu. Noh, eks ma siis kutsun teda siin hellitavalt oma koopaoravabeebiks. Lapsed vaatavad mind nagu mõnda vaimuhaiget, sest alles hiljaaegu rääkis emme, et kõhus on väike beebi ja nüüd äkki on ta oravaks muutunud. :D
Üks positiivne asi on see, et hormoonid on madalat profiili hakanud hoidma. Enam ei olegi mees kõiges süüdi ja lapsed on kuidagi palju toredamad kui mõned nädalad tagasi. Praegu ei ajagi mind nutma ei vahtplast ega laelambid... 

Isude koha pealt nii palju, et ma olen hakanud normaalselt sööma. Ma ei tea, kas asi on selles, et me elame nüüd päriselt ka enda kodus või on see lihtsalt asjade kokkulangevus, aga tõesti on mul hommikul korralik söögiisu ja päeval ja isegi õhtul ka ning ma tõesti söön kolm korda päevas, joon palju vett ja tunnen end ka selle tõttu paremini. Rauatablakaid neelan, magneesiumi ka ja üritan rauarikkaid toite süüa, aga väikest mure tekitab see, et nüüd, kui ma Paide emos käisin, oli rauanäit sama madal kui veebruari lõpus. 

Juuksed endiselt langevad välja, aga siinkohal tõttas appi mulle Linea Natura, kes saatis mulle vastavaid tooteid, et ma oma juuksed korda saaksin. Ei taha ju meist ükski naine kiilakana lõpetada. Šampoon, juuksekreem ja ampullid on alles katsetamisjärgus, seega neist kirjutan ehk kunagi tulevikus.
Kõht kasvab ja paar päeva tagasi hakkasin liigutusi tundma. See on nii imeline, kuid samas väga veider tunne. Mees küsis ka, et kas pole imelik olla, kui tead, et su sees kasvab teine inimene. Muidugi on! Jumala ebamugav, kui miski su sees liigub, aga see on veel kökimöki. Raseduse lõpus saan korralikult ribipeksu tunda, selles olen ma kindel. 

Päeva lõpuks on ikka selline kõht ette veninud, aga tegelikult raseduse kohta on see üpris väike. Hommikul on seda kõige parem vaadata. 
Egas siin polegi suurt rohkem midagi... 12. mai on looteanatoomia ja saame lapse soo teada, kuigi ma olen juba 100% kindel, kumb tuleb. Ja selleks on poiss! Tahate näha, et mul on õigus. :D 
Kleit pärit siit (link!)


eluke riigi südames

Ma lubasin, et kui olen mõnda aega Paides elanud, siis kirjutan ka postituse, et kuidas on ja kas olen rahul, võrreldes pealinnaga. 

Peab tunnistama, et me pesitsesime terve märtsi kuu pealinnas ämma juures. Nii palju asjatoimetusi oli, et rahalises mõttes polnud pointi edasi-tagasi kodu ja linna vahet sõita. Eks ma tunnistan, et tundsin end Tallinnas palju paremini. Kindlasti oma rolli mängis asjaolu, et olime pealinnas elanud ju üle kolme aasta ning kuidagi raske oli uue elupaigaga kohaneda. Veel raskemaks muutis kohanemise see, et meil polnud riidekappi ega külmikut. 
Reaalselt me elasimegi siin nagu pagulased prügikottide otsas ja see ajas mind nii närvi. Külmikuks oli rõdu, riidekapiks Raimondi voodi, mille tõttu ta magas päris pikalt meie juures, mis omakorda oli jõhkralt ebamugav, sest hommikuks magas kumbki meist (mina või mees) jalguotsis, teine vastu seina surutud ja Raimond siis laiutas nagu üks meritäht keset voodit, jalad-käed justkui pikaks venitatud.
Pealinnas oli tõesti asjatoimetusi väga palju ja eks need olid ka alateadvuses välja toodud põhjused, miks mitte Paidesse tagasi tulla. 
Ma olen korraarmastaja! Vahel võin olla laisk ja elada ka seapesas, aga ainult siis, kui mul megahalb olla on, aga üldjuhul lähen ma endast täiega välja, kui miski on paigast ära. #Monk

Seega võite arvata, mitu korda ma üle keesin, kui minu, laste ja mehe riided olidki ühes hunnikus, kortsus ja väga raske oli midagi leida. Ei tulnud kõne allagi, et laotaks nüüd riided terve korteri peale laiali, sest ilmselt oleks kõik loomakarvu täis olnud, mida on omakorda veel raskem välja saada. 
Kõik tundus ikka jube hall olevat. Ma vahepeal mõtlesin, et ok, mulle aitab, läheme tagasi pealinna. Jah, kapide ja külmiku pärast. #rasedusjahormoonid Aga ühel päeval tuli nagu päike meie õuele ning sattusime otsa kuulutusele, kus antakse ära kummutit ja esikukapikomplekti. Miks mitte? Käisime järgi, tulime koju ja panime kokku. Lapsed said enda riietele lõpuks koha. Tundus, et asjad lähevad paremuse poole. Külmiku saime ka. Enam ei pidanud toitu hoidma rõdul. 
Mingi aeg hiljem saime enda ja mehe riiete jaoks suure riidekapi. Tasuta! Ma olen selline koi, et võin odava hinnaga osta, aga poest küll mitte. Enne närvitsen ja elan nagu pagulane, aga raha ei raatsi poele anda. :D 
Nüüd on korter kuidagi kohe palju rohkem kodu moodi. Täna ostsime mõnusa pikakarvalise vaiba, kus on hea lebotada ja telerit vaadata, kui juhtub olema päev, mil olen otsustanud diivanit pesta (nagu näiteks täna :D).

Kõik läheb paremuse poole. Koorem muutub aina väiksemaks. Sain end siin töötuna edasi arvele võtta, lapsed lasteaiajärjekorda pandud ning lähipäevil loodan korda ajada asjad seoses sissekirjutusega. Kohe palju kergem on olla. Inimesed on sõbralikud, ümbruskond on vaikne ja rahulik, kõik tähtsad asutused ja poed on jalutuskäigu kaugusel. Eks me oleme siin vähe elanud ka ja kindlasti neid miinuseid veel tuleb, aga esmamulje on normaalne. Ilmad lähevad aina ilusamaks, mis annab rohkem energiat, et ümbrust uudistada. Lapsed on ka rahul... harjumine kindlasti võtab aega, aga kokkuvõttes olen rahul, et selle sammu astusin. 
Ühest küljest on kuidagi värskendav ja hea olla eemal tuttavatest, samas tunnen puudust sellest, et kellegagi koos väljas jalutamas käia või niisama lobiseda. :)


pühapäev, 9. aprill 2017

vankrijuttu

Kuna selle lühikese elu jooksul on mul nii mõnigi neljarattaline olnud, siis mõtlesin kirja panna, mille järgi mina oma vankrivalikuid teen. 
Esimese vankriga, nagu arvata võiski, olin ma totaalne võhik ning igasugustest mugavuspunktidest polnud mul õrna aimugi. Mulle kõlbas kõik, mis oli hea hinnaga ja nägi normaalne välja. Tegelikult oli mul vankrist üldse nii savi, et mu vanemad hoopis ostsid selle mulle. Mingi madala panni, enamvähem okei välimusega, mis tol ajal oli justkui tuhkatriinu tõll. 

Teise vankri sain hea diiliga. Vahetasin kodukinosüsteemi vastu. Kuna teine meil kodus niisama jalus seisis ja vankrit oli vaja, siis tundus hea idee vahetada. Selle neljarattalise juures meeldis mulle kõige enam tema esimesed pöörlevad rattad. Väga mugav oli tänaval ja poes manööverdada, kui näiteks teise käe otsas on väikelaps. See ratsu meeldis mulle ka väga sellepärast, et ta oli sinist värvi. Oli ju teada, et sünnib poiss ja sinine tundus kuidagi nii ideaalne. Konkreetne mudel on Mutsaerts Style Combi, 3in1 komplekt.
Vanker oli mugav, avara beebikorviga, kerge ja sobivalt kitsas, et mahuks ühte lasnamäe lifti, sest meil on mingi peretraditsioon kolida alati kuhugi kõrgele. :D Käepidet sai kergelt liigutada enda mugavusele vastavalt. 
Ainuke miinus selle sinise käru juures oligi see, et raske oli teda puhastada. Läks alati kergelt mustaks ja sinise värvi taustal oli seda mustust hästi näha. Mingist lapiga ülekäimisest ei saanud unistadagi, pigem kogu kupatus vanni, vahendi ja käsnaga üle ning paariks päevaks kuivama. Üks tülikas ja tüütu puhastamine oli alati!
Ma ei suutnud hetkel paremat pilti meie teisest beebikandjast leida, aga ma olin tol ajal selle sõiduvahendiga väga rahul. Tagantjärele mõtlen, et täna on minu mugavusstandardid natukene muutunud. 

Millist vankrit soovin ma leida?
  • Suured õhkkummidega rattad,
  • ökonaha materjalist, et oleks lihtne ja mugav puhastada,
  • metallist rest/korv vankri all,
  • kõrge,
  • mittepöörlevate ratastega,
  • 3in1, kuigi ma olen kuulnud, et nende turvahällid ei pidavat just kõige turvalisemad olema. Oskab keegi öelda, miks see nii on?
  • lihtsalt kokkupandav,
  • kerge
  • sooneutraalne värv.
Ma olen siin ühtteist vaadanud ka. Kuigi lapsesugu pole veel teada, siis värvuselt eelistangi miskit, mis sobiks mõlemale. Mitte sellepärast, et oleks plaanis vanker lähiajal ära osta vaid isegi, kui ma olen soo teada saanud, tahan neutraalset tooni. Midagi sinna valge või beeži kanti. Härra ütles, et võiks musta värvi vankri soetada, sest Hendrik ja Raimond hakkavad niikuinii oma mustade sõrmedega seal küljes turnima ja siis peab nii tihti puhastama, aga just nende pärast ma tahakski ökonahast käru. 

Minu ideaalvanker esialgu oli Tako Acoustic. Mulle nii meeldib just punane vanker! Punane on üks lemmikutest värvidest. Mees ütles, et miks mitte, sobib nii poisile kui ka tüdrukule, aga minu meelest sobib ta viimasele paremini, seega kukub selline vanker valikust välja. Mitte, et teisi värve seda mudelit poleks, aga mulle meeldib just punane toon. Materjali on ilmselt ka raske puhastada ja all ei ole metallist korvi. 
Hiljaaegu nägin Facebookist, et üks tuttav müüb Tako Ballila vankrikomplekti. Ma olin kõrvuni armunud! Nahast, suured rattad, metallkorv vankri all.. Mis saaks veel parem olla? 
Ja nüüd olen ma seda meelt, et pole mul selle vankriga midagi kiiret. Las olla. Hetkel pole seda tunnet tekkinud mõnda vankrit vaadates, et see ongi see. Seda ma tahan, selles ma hakkan oma beebit sõidutama! Ju siis vara veel vankreid vaadata. Võibolla hakkan hoopis kandelinatädiks?