neljapäev, 19. jaanuar 2017

Asjad, mida õpetaksin oma lastele

Challenge tänase päeva ülesanne on kirja panna 3 asja, mida ma oma lastele õpetaksin. Raske on midagi konkreetset välja tuua. Iga lapsevanem tahab, et tema laps kasvaks heaks ja tubliks inimeseks. Ei teeks lollusi ja halbu asju. Teeks õigeid valikuid ja otsuseid. Austaks ennast ja teisi. Omaks eneseväärikust, et mitte lasta teistel enda peal trampida. Olla tugev, julgeda öelda jah või ei. 
Neid asju on tegelikult nii palju, mida ma tahaksin oma lastele õpetada. Kas just õpetada, aga ma üritan olla ise nii eeskujulik lapsevanem, kui vähegi olla saab, sest nemad õpivad kõike ju ema ja isa käitumisest. Vaatavad ja teevad järgi. Kuulavad ja kordavad. 

Praegu tuleb meelde paar Hendriku ja Raimondi vestlust/käitumisharjumust, mis ilmestab hästi seda, mida olen neile rääkinud ja mida nad on minu käitumisest näinud. 

Ma väga hästi ei mäleta, kust me tulime, aga käisime Raimondiga väljas. Tol päeval oli Hendrik lasteaias. Jõudsime maja ette ja nägime, kuidas üks vanem naisterahvas maja uksest sisse üritab saada. Tal oli see ratastega kott, kraami täis ja tundus üsna raske. Tädike proovis hoida ust lahti, samal ajal sikutada oma kotti üle selle nii öelda uksepaku. Raimond tormas aga kiiresti tädikese juurde ning võttis koti alt kinni ja aitas tõsta. Ma veel tahtsin aidata, aga Raimond oli nii kindlameelne ja lükkas mu abi tagasi. 

Veel meenub mulle üks olukord, kus Hendrik sai haiget. Täiesti enda ettevaatamatusest. Raimond hakkas naerma. Hendrik ütles talle: "Raimond, ära naera. Ei tohi teiste üle naerda. See ei ole üldse naljakas." Ehk ma olen neile öelnud, et mitte kellegi üle ei tohi naerda. Ainult naljade ja komöödiate. 
Üks asi, mida lapsed veel on hakanud tegema, on see, et nende arust peaks emme ja issi luba küsima, kui tahavad nende komme või muid maiustusi. Ma olen neile aegajalt ikka rääkinud, et teiste asju ei tohi niisama võtta, kui tahtmine tuleb. Alati tuleb luba küsida. 

Kokkuvõtvalt õpetaksingi enda lastele, et austama peab ennast ja teisi, eneseväärikus on oluline, julgeda öelda ei ja jah, astuda välja, kui näed, et inimene on hädas, olla aus, väärtustada elu, enne mõelda, kui öelda, olla õiglane, võtta kõigest, mis võtta annab ja anda endast kõik. 
Nendega on pea võimatu kunagi üldse normaalset pilti saada. Ühel pildil mängib üks ja teisel teeb teine veidraid nägusi. :D 


teisipäev, 17. jaanuar 2017

tahan kiita!

Teate, mul tuli hetkel suur tahtmine teid kiita. Ma pole seda ammu teinud. Nii vahva on lugeda, et inimesed kaasa räägivad ja arvamust avaldavad, isegi kui teps mitte kõik ei pruugi olla samal meelel. 

Mul on tegelikult ülimalt hea meel juba selle üle, et keegi võtab üldse vaevaks minu blogis või facebooki lehel kommenteerida. Mulle tähendab see väga palju. See näitab, et inimesed loevad, inimestele pakub huvi ja kui nad kommenteerivad, siis tähendab, et läheb ka mingis mõttes korda. 

Lugeja on minu jaoks nii suhteline mõiste, sest jälgijaid liigitaksin ma erinevatesse leeridesse. Üks osa, kes hoiab regulaarselt blogil silma peal, loebki igat postitust ja talle meeldibki minu tegevus. Teine osa, kes võibolla nii järjepidevalt ei jälgi, kuid huvipakkuvad postitused loeb läbi ning vahel isegi jätab tagasiside. Kolmas osa on need, kes käivad ilkumas ja mõnitamas ja proovivad esimese asjana pigistada välja midagi negatiivset. Midagi, mis on valesti või teistmoodi. Ma ei võtnud neid kunagi kui lugejaid, pean tunnistama. Ma sulandusin nendega ühte ja ilkusin kaasa. Muutusin täpselt samasuguseks, nagu on nemad. 
Viimasel ajal olen ma suutnud end kokku võtta. Kui varem ma mõtlesin, et oma paksu nahka näitan ma välja täpselt nii, et ühtegi kommentaari ei kustuta, kõik lasen läbi, siis enam ma sellist meetodi ei kasuta. Bloggeris on mingi uus süsteem, mis sorteerib kommentaarid ära ja jaotab nad kolme leeri: avaldatud, modereerimise ootel ja rämpspost. Ma ei tea, mille põhjal, kuid tõesõna, selle viimase kategooria all ongi puhas jama. See on tegelt väga mugav lahendus ja muudab minu elu kergemaks. Ma ei pea enam midagi sorteerima ja no olgem ausad, selliseid "sa oled kole ja rõve ja mõttetu ja iu" sisuga kommentaare polegi mõtet avalikuks teha. Miks? Kelle jaoks? Targem on mitte reageerida. 

Küll aga muudab tõesti südame soojaks minu püsilugejad ja muidugi need, kes koguaeg siin ei käi, aga aegajalt piiluvad ja ka need, kes üldse väga harva siia kiikavad. Ja jah, mul on isegi hea meel nende üle, kes käivad siin minu vigu ainult otsimas, sest järelikult lähen ma ka teile korda. Aitäh!


48 fakti minust

Kuigi ma olen juba üsna palju endast jahvatanud viimasel ajal, siis tundub, et sellele veel nii pea lõppu ei tule, sest jaanuari kuud on umbes pool veel ja challenge-is on veel päris mitu teemat minu enda kohta. 
Peab tõdema, et tänu nendele väljakutsetele, mis eelkõige minust kõnelevad, olen nii mõndagi iseenda kohta uut õppinud. 

Täna on selline tore ülesanne kirja panna 30 fakti endast. Ma ei tea, kas päris nii palju neid kokku tuleb või tuleb isegi rohkem, aga märgin üles need kõige huvitavamad, mis on mul lapsepõlvest meeles või mis käivad minu kohta tänasel päeval. 
  1. Varajases teismeeas mõtlesin, et "püsivärv" juuksevärvi pakendil tähendab püssivärvi. Arvasin, et seal on kirjaviga ning alati mõtlesin, miks reklaamitakse püssivärvi naise näoga. Mis nende seos on?
  2. Väiksena vihkasin ma enda lokke nii väga, et otsustasin tuka maha lõigata. Tahtsin näha, et kui ma selle nulliga maha lõikan, kas hakkavad sirged juuksed kasvama. Ei hakanud. Seega pidin ma kandma võrkpeakatet, et seda kiilat kohta otsaees näha ei oleks. 
  3. Ma ei maga kunagi toas, mille uks on lahti. Isegi kui ma peaksin olema surmväsinud, peab uks kinni olema, sest muidu tekib mul tunne, et keegi jälgib mind. 
  4. Mulle ei meeldi sokke kanda. Juba enne Raimondi sündi on mul see veider kiiks sokke mitte kanda. Mulle ei meeldi! Kui ema küsib, miks mul sokke jalas pole, oskab minu härra kohe minu eest vastuse anda- talle ei meeldi sokke kanda!
  5. Ma ei lase mitte kunagi kellelgi oma kodus koristada või pesu kuivama panna. On tulnud ette olukordi, kus keegi seda teeb. Näiteks härra. Reeglina teen ma ise kõik korra veel üle, sest ma tahan, et kodus oleks kõik minu käe järgi koristatud. 
  6. Kui ma moosi või saiakatte saia söön, määrin esimese kihina saiale võid. 
  7. Ma ei hoia pangakaarti koos telefoniga ühes taskus, sest kuskilt on meelde jäänud, et telefon "laeb" kaardilt raha maha. 
  8. Ma söön kohukesel enne glasuuri ümbert ära ning siis asun sisu kallale.
  9. Ma armastan seeni, sest nende maitse ei meeldi mulle. Ma ei oska kirjeldada seda. Neil on rõve maitse, aga just sellepärast nad mulle meeldivadki.
  10. Ma ei maga kunagi voodis, kus on ainult lina. Alati panen alla veel ühe sooja fliisteki. 
  11. Päeva saan ma nautima hakata alles siis, kui toad on korda tehtud. Enne seda pole minu päev justkui alanudki. 
  12. Aasta tagasi olin ma inimene, kes kartis võõraid. Näiteks, kui ma läksin kooli ning pidin jõudma klassi, mis asus koridori lõpus, küll olid seal aga võõrad inimesed, siis ma pigem ootasin kaua vaja, aga enne ma edasi ei läinud, kui koridor oli inimestest tühi. 
  13. Ma armastan erinevaid kööginõusid. Alati kui ma poodi lähen, siis jääb mulle silma mõni kruus, kauss või taldrik, mille ma endaga koju kaasa võtan. Maksan ka muidugi ikka! Kui vaja ikka väga kokku hoida rahadega, siis suudan kuidagi ei öelda. 
  14. Mul on haige vajadus peaaegu kõike oma elus pildistada. Viimasel ajal on see sõltuvus maha rahunemas ja ma tunnen ennast normaalsena. 
  15. Kui ma esimest korda Tallinna tulin teismeeas, arvasin ma, et pealinna linnaosad asuvad üksteisest väga kaugel. Alles hiljem avastasin, et nad on kõik omavahel ühendatud. 
  16. Ma hakkasin väiksena sokke kartma (ehk sellest ka minu sokivastane suhtumine? :D), sest isa mängis õudsat teatrit meile nendega. 
  17. Kui ma alles väike olin, pistsin ma terve munakollase endale suhu. Otseloomulikult jäi see mulle kurku kinni. Vanaisa võttis mu jalgadest kinni ja raputas mind seni, kuni see kurgust välja tuli. 
  18. Lapsena mängisime sõbrannaga alatihti kodu. Kuur oli meile koduks, sirelilehed rahaks, nukk lapseks. 
  19. Väiksena mängisin ühes mahajäetud laudas vasikat. Olin päris aias kinni, sõin muru ja üritasin vasika häält järele teha. Ketis olin vist ka lausa.
  20. Kurk ja tomat on mu ühed kõige lemmikumad. Ma näen neid isegi vahel unes. :D
  21. Teismeeas rääkisin ma oma sõbrannadele, et meil on kodus nii palju raha, et me peame lausa seda erinevates kirstudes ja kaussides hoidma. Ahjaa, ja veel oli meil Nike vaip, minu jutu järgi.
  22. Ma olin teismeeas ilge Vanilla-Ninja fänn. Me esinesime sõbrannadega Play-Boxil, kus saavutasime päris hea koha. Mõtlesime isegi oma bändi teha ja hakata Vanilla-Ninja laule ümber laulma.
  23. Seoses eelmise punktiga, siis oli mul Vanilla-Ninja liikmete pilte, postreid, kleepse, pliiatsitopse, võtmehoidjaid... igasuguseid asju. Väga palju! Kahju, et neid tänaseks säilinud enam pole. Ma hoidsin neid lausa eraldi kaustades. 
  24. Mulle meeldib kütuse hais! 
  25. Teismelisena lükkasin ma kõik prahi ja asjad voodi alla ning näitasin emale, et olen oma toa korrektselt ära koristanud.
  26. Ma olen mitu korda ajakirjas või ajalehes olnud. Esimesena juba lasteaias, kus ma reklaamisin Vändra alevi kraanivett. Mu emal peaks see artikkel ja leht olemas olema isegi. Teisel korral olin  Õhtulehes, seoses kaalulangetusega, siis samas lehes ühe enda blogi katkendiga, Naistelehes ahistajalooga. 
  27. Ma magan alati seinapool, sest kardan, et keegi võib voodi alt välja tulla. :D
  28. Ma olen endale ise teinud kõrvaauke (ühele poole kolm ja teisele) ning huuleneedi, kooli pellaris. 
  29. Mul on nabaneediauk ja kunagi oli ka keeleneet. 
  30. Mind on kunagi kiusatud. Koolikiusamine. Elasin seda emotsionaalselt üle, kuid tänaseks olen selle täiesti ära unustanud.
  31. Iga aasta läheb mu silm meeletult paiste ja hakkab mäda eritama ehk mul on juba sünnist saadik krooniline silmapõletik. Viimastel aastatel on seda isegi kaks korda juhtunud. Üks kevadel, teine talvel. 
  32. Ma olen alati tahtnud superstaari saatesse minna, aga siis ma olen mõelnud neile, kes absoluutselt laulda ei oska, aga ronivad ikka sinna. Äkki ma olen ka selline, et minu kõrvad kuulevad suurepärast lauljat, kuid teiste omasid ma ainult piinaksin oma häälega?
  33. Ma jumaldan roose- valgeid, punaseid ja roosasid. 
  34. Alati alustan oma päeva kohviga. (ja koristamisega :D)
  35. Juba lapsest saadik närin ma küüsi. Ei paista sellele lõppu tulevat. Isegi vahepeal paigaldatud geelküüned ei suutnud seda peatada. 
  36. Ma kasutasin 23-aastasena esimest korda elus lauvärve!
  37. 23-aastasena lasin ma elus esimest korda paigaldada geelküüned!
  38. Ma pole kunagi solaariumis käinud!
  39. Mul pole kunagi olnud püsivaid ripsmepikendusi.
  40. Mulle meeldib oma elu raskemaks teha. Näiteks hoida maas vaipu, mida koer närida armastab. Selle tõttu pean teda rohkem valvama. 
  41. Teismelisena arvasin, et ma ei saa kunagi emaks, sest ma jälestasin väikeseid lapsi. Olin oma sõbranna peale lausa kade, sest ta sai lastega nii suurepäraselt hakkama. Kõik külainimesed, kellel olid väikesed beebsud, tahtsid sõbrannat enda juurde.
  42. Kuni teismeeani käis meil kodus jõuluvana, kes lõpuks osutus meie isaks. Päkapikk, kes osutus lõpuks emaks. 
  43. Üks varahommik nägin ma, et ema hiilib minu tuppa ja paneb sussi sisse midagi. Sellest ajast saadik pole ma päkapikke enam uskunud.
  44. Kunagi mürasime ühe sugulasega minu voodi peal ja ma lõin kogemata oma toa akna jalaga sisse. Hiljem, kui korjasime isaga neid klaasikilde kokku, ütles isa, et ma oleks ettevaatlik, muidu võin käed katki teha. Ma ütlesin talle: "Jajaa, ma tean küll, mida ja kuidas teha." Mõni hetk hiljem suutsin oma käed ikka ära lõhkuda.
  45. Maal elades ostsime me neid suuri veepudeleid koju (5l?), sest kraanivesi oli paha. Me lõikasime tavaliselt tühjad pudelid pooleks, et oleks neid parem prügikasti mahutada. Üks päev lasi isa mul neid lõigata selle noaga (noh see, kus on tera ja saab üles/alla liigutada). Isa ütles, et ettevaatlikult lõikaksin. Ütlesin talle, et ega ma mingi titt ei ole ja paari minuti pärast jooksin tuppa, sest lõikasin endale sõrme ja verd tuli kolinal. :D
  46. Ma olen terve elu koeri kartnud. Näiteks kui ma üks päev läksin koolist koju jalgrattaga (10km), siis paar km enne kodu nägin tee peal koera. Mis te arvate, mida ma tegin? Läksin teist teed pidi ja sõitsin umbes 20km lisaks maha, et koju ikka saada. Tänaseks on see hirm väiksemaks jäänud.
  47. Ma kartsin isegi meie enda koera. No vaadake, kuidas ma teda vaatan. :D Kusjuures sellel pildil ma kartsin, et ta tuleb minu juurde ja pidin igaksjuhuks silma peal hoidma. 
  48. Alati kui ma käin Vändras, sõidan ma läbi Võidulast (terve lapsepõlve elasin seal), peatume meie kunagise maja ees ja ma lihtsalt vaatan. Igatsen ja vaatan. 

Oh my god! Päris palju asju sai kirja. Meelde tulid asjad, mis olid juba unustuste hõlma vajunud. Huvitav on iseendalgi lugeda. :D Mul on lausa kahju, et ema ja isa otsustasid selle maja maha müüa. Seal juhtus nii palju. Minu lapsepõlv oli nii suurepärane. Ma ei oleks osanud tahtagi midagi rohkemat. 
Ma ei kuulu sinna leeri, kes hakkaks tänapäeva noortele ja lastele ette heitma, millised nutifriigid nad on. Maailm uueneb ja selles ei ole midagi halba. Ühiskond uueneb. Mina olen õnnelik ja rahul, et mul oli just selline lapsepõlv. Ma ei ütleks, et see, mida ma väiksena kogesin, on TÕELINE. Iga inimese lapsepõlv on omamoodi ja päris. Mida ma öelda võin praegustele lastele, teismelistele, on see, et nautige seda aega. See läheb nii kiiresti mööda, et sa ei jõua isegi hiljem ära imestada. :)


esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Tähtkujudest

Tänase päeva väljakutse seisneb selles, mis tähtkujust ma olen ja kui palju sellest tunnen ma ära iseennast. 
Ütlen ausalt, ma pole kunagi nendesse tõsiselt suhtunud. Härra loeb küll iga päev hoolega Delfi horoskoopi ja vahel tõdeb, et nii miski on täppi läinud. Mina olen arvamusel, et igasugused horoskoobid ja ennustused süstivad sinu alateadvusesse midagi, mille järgi hakkad sa elama ja kae õudu- kõik ongi täpselt nii nagu sulle kaardid ennustasid või horoskoobist lugesid. 

Minu tähtkuju on Ambur. Kuna neid lehti on nii palju, mis erinevatest tähtkujudest kõnelevad (mõnel on isegi erinevad kirjeldused), valisin ma selleks Eeva (link!). 

  • elemendiks on tuli- ma jumaldan tuld, lõkkeid, põlevat leeki. See justkui rahustab mind, aitab lõõgastuda ning mõtteid koguda. 
  • Õnnevärvideks roosa ja violetne- kui arvesse võtta roosa bingo loto pilet, siis paaril korral on jopanud. :D
  • õnnepäev neljapäev- sellel nädalal küll mitte, sest just siis pean politseisse minema, täiesti mõttetult, aga üldjuhul pole ma täheldanud, et sellel päeval nädalas oleks minuga midagi erakordset juhtunud (ma ei mõtlegi, et nüüd iga nädala neljapäeval peaks mingi happy day olema :D)
  • õnnekivi ja -numbrid on minu jaoks täiesti tundmatu maa.. have no idea, kas need numbrid on seotud minu elus millegi heaga. 
Iseloomustus
Ambur on uudishimulik ja teadmishimuline, kes otsib igas asjas lõplikku tõde. Ta uurib põhjalikult iga meest, naist ja last ning suhtleb meelsasti erinevatel teemadel, alates poliitikast kuni seksiteemadeni. Tema jaoks pole ükski teema tabu, ta otsib igale küsimusele õiget vastust. Ta on mitmekülgne ja äärmiselt sarmikas ning naudib iga kogemust, mis elu talle ette mängib. Ambur on reeglina siiras ja iseseisev.

Uudishimulik olen, teadmishimuline mitte alati ning tõesti, ma alati proovin leida igas asjas seda ühtainsat tõde (nendes asjades, mis puudutavad mind või mu väga lähedasi inimesi). Taustakontrolli ja uurimistööd ma teiste inimeste suhtes ei tee. See laste osa tundub eriti kõhe ja ei, päris iga teema mulle mokkamööda ei ole. Mitmekülgne ma tõesti olen, proovin asjadele erinevatest külgedest läheneda. Sarmikas? You tell me that! Päris igat kogemust ei naudi, halvad polegi selleks mõeldud.

Võib öelda, et enamus iseloomustus läks täppi ju, aga olen endiselt arvamusel, et selliseid omadusi võib pea igas inimeses leida. 

Ma rohkem ei hakka siia koppima ja kommenteerima. Keda huvitab, saab ise lugeda, link on ülevalpool välja toodud.