pühapäev, 19. veebruar 2017

kolimisest ja politseoperatsioonist

Eile oli see suur päev, mil me rentisime auto ja haagise ning võtsime ette kolimise. Kaua me ikka ootame, eksole? Kuna sugulane viimasel hetkel teatas, et tema ikka ei viitsi meid aidata kolimisel, siis ei jäänud muud üle, kui pidin enda abijõudu pakkuma. Püüdsin olla väga ettevaatlik, et endale mitte liiga teha. Täna kõik lihased tänavad mind! Esimese koormatäie viisime mööblit ära, et hiljem jääksid riided, voodipesu ja muu pudipadi. Õnneks olid vanemad meile Paidesse appi tulnud, sest seal oli vaja viiendale korrusele mööbel tassida ning lifti majas ei ole. 

Kui mööbel oli tassitud, mõtlesime vanematega esiti, et nad on seni Paides kuni me härraga Tallinna sõidame, uue koorma peale paneme ja tagasi Paide läheme. Siis aga arvasime, et meil läheb kindlasti palju aega ja neil pole pointi nii kaua meid oodata. Andsime lapsed neile ja läksime ise pealinna tagasi. Lasteta on see kolimine palju kergem, minu meelest. Saime rahus oma asju teha. 
Teist koormatäit oli isegi palju raskem tassida. Kõik riided ja asjad olid pakitud suurtesse prügikottidesse ning need olid päris rasked. Tallinna korterist polnudki väga raske asju haagisele saada, sest siin majas meil lift, aga just Paides oli meeletult keeruline kõik asjad tuppa saada. Pidin ikka väga palju puhkama, sest kartsin endale liiga teha. Samas, oleks mees üksinda kõike tassinud, koliks me vist siiamaani, sest neid asju oli ikka megapalju. Aga saime hakkama!

Eile, kui me teise koormaga Tallinnast Paide poole sõitsime, tegime vahepeatuse Kose Euro Oil tanklas, et tankida. Olime autost väljas ja ei jõudnud veel tankimagi hakata, kui meie kõrval maanteel käis üks korralik pauk. Esiti tundus, et mitu autot tegid ahelavarii, aga nii see ei olnud. Selgus, et kolm autot üritasid rammida Audi maasturit, et viimane sunniviisiliselt pidama saada. See neil õnnestus. Audist ei tulnud kedagi välja, kuid teistest autodest väljusid mehed raudkangidega. Sõna otseses mõttes tagusid Audil aknad sisse ja peksid autot. Juhi kõrvalt istmelt tõmbasid välja mehe, kelle üks mees kõhuli maha surus, pani ta käed selja taha kinni ning lasi teisel mehel kinnipeetavat jalaga näkku taguda, millest õnnestus meil ka video saada. 
Tagant istmelt võeti välja üks noorem naine, kelle käed samuti selja taha kinni seoti. Mina ei suutnud tuvastada käeraudu, kuigi olime üsna seal kõrval. Naist solgutati ühest autost teise, väänati ja väntsutati. 

Tankisime ära ja sõitsime minema. Ei olnud peaski jääda seda actionit sinna vahtima. Ma olin ikka jumala segaduses, et mis see nüüd siis oli? Kas politsei? Ühel autol olid sinine ja punane hädine vilkut taga aknal, mis üsna kiiresti välja lülitati. Samas, salapolitseil on ju škoda autod tavaliselt? Need olid mingid bmwd ja audid jne. Meile tunduski, et tegu oli lihtsalt arvete klaarimisega. Ühelgi inimesel ei olnud seljas riideid, mis viitaks sellele, et nad politseist on. Karjusid vene keeles kinnipeetavate peale. Kinnipeetavad vastu ei hakanud, kuid said ise korraliku vägivalda tunda. 

Hiljem härra uuris netist ja leidis delfist selle juhtumi kohta artikli, milles on ikka päris palju valet (link!). 

Vähe sitasti läbi viidud operatsioon, minu meelest. Kihutada ja proovida rammida autot, hõivates enda autodega terve tee, arvestamata nende liiklejatega, kes eest tulevad. You go, K-Komando!

Me andsime muidugi politseisse ka teada, et selline asi juhtus. Päris niisama uttu ei tõmmanud. 


laupäev, 18. veebruar 2017

mugavad riided rasedatele

Kunagi ma vihkasin sõna "rase", nüüd on seda aga päris mugav kasutada. Peab tõdema, et kuigi rasedust on 9 nädalat ja paar päeva peale, siis minu varasemalt lõtvunud kõhulihased teevad oma töö ja pekikiht mu kõhul on mulle tekitanud ette väikese beebikõhukese. Või mis väikese, ikka korraliku. Püksid enam eest kinni ei lähe. Ja kuna ma hetkel veel ei taha, et inimesed ümberringi mu kõhtu jõllitaks, võib minu seljas näha valget lohvakat pluusi ja musti kõrge pihaga teksasid, millel salaja nööp eest lahti on. 

Ma vist pole ühegi rasedusega mingeid spetsiaalseid riideid ostnud, kõik on mugavad olnud. Nüüd on aga teised lood. No kohe üldse ei istu miski. Püksid pigistavad, mõned jaotavad mu kõhu kaheks- alumine beebikas ja ülemine, mida on üpris kole vaadata. Samas, kui ma mõtlen, et pean kandma mingeid rasedatele mõeldud pükse, siis tekib peas kujutluspilt alt laienevatest getopükstest, mida ma vist milli eest oleks nõus kandma. Või on kuskil müügil ka ilusa lõikega rasedate mugavaid pükse? (alt kitsad)

Rinnahoidjad. Mõni räägib, et sportrinnahoidjad on raseduse ajal pa-ri-mad! Kas nendel on ka mingi toetav osa? Kui ma vaatan kellegi kõhupilti, kus naine kannab sportrinnahoidjat, jääb mulje, et seal pole toetavat osa. Mul löövad rinnad hetkel tuld välja ja ma ei suudaks ette kujutada, et ma ei kanna polsterdatud ja toetavad rinnakat. Nii kui rind liigub, on ebamugav või kui lapsed otsustavad minu külje all rabelema hakata, kaitsen enda rindu elueest, sest tõesti on nad niiiiiiiiiii tundlikud. 
Ühest küljest olen ma meeletult rahul, et suurema kõhu kannan ma soojemal ajal ära- siis on see aeg, kus Jane tõmbaks meeleldi selga kleidi ja kannaks seda 24/7. Igalpool, iga kell. Kodus ma seda teen, sest siin päris palja perssega ringi ei saa lasta, kuigi õudselt tahaks. 


üks suur samm ehk elukoha vahetus

Ma olen läbi ja lõhki maainimene. Ärme arvesta asjaolu, et ma teismelisena kraapisin peaaegu oma silmad suurest masendusest pealuu seest välja, sest vanemad ei lubanud mind Tallinna. See oli üks periood, mil ma tundsin, et pealinn on midagi erilist ja ma pean sinna saama. Ma arvasin, et seal käibki tõeline elu, möll ning suures linnas ei hakka iial igav. Tundsin igal korral suurt uhkust, kui sõbrannadele rääkisin, et näete, käisin jälle Tallinnas. Miskit erilist me seal ei teinud. Tavaline pubekastaff- kimusime nurga taga suitsu, käisime kampadena ringi, tegime lollusi. Aga juba see, et me nii mõttetult aega veetsime TALLINNAS, oli minu jaoks midagi ülivõrdes. 

Tänaseks oleme me pealinnas elanud juba üle kolme aasta. Tulime siia kahel põhjusel- naabrid olid totaalsed tõprad ja egas seal maal oli üks suur probleem töökohtadega. Tallinnas sai härra kohe tööle ja elu oli nagu lill. Ma ei olnud üldse eriti vaimustuses, et me suurde linna kolisime. Peamiselt sellepärast, et tol ajal kimbutasid mind ärevushäired ja paanikahood. 

Mida aega edasi, seda enam leppisin ma asjaoluga, et siin me oleme ja siia ma ka suren. Aegajalt ikka lunisin härrat, et koliks maale. Seal elamine palju odavam, lastel rohkem tegevusi, vabam elu. Kõik on ühesõnaga palju parem. Muidugi läbi minu silmade. Lõpuks ma andsin alla, sest sain aru, et ok, siit pealinnast ei koli me eales kuhugi. Ja kui ma olin selle tõsiasjaga leppinud, tegi härra ettepaneku ära kolida. Esmalt saime jube hea pakkumise Läänemaale. Maja, kahekordne, enamvähem normaalne remont, oma hoov, saun, kamin... oeh. Käisime vaatamas ja meeldis. Siis aga hakkasin mõtlema, et no ei.. bussiliiklus on seal pea olematu. Arstid megakaugel, lasteaed ka.. Mis ma sellise elukohaga peale hakkan? Hetkel veel meil autot pole. Mulle on tähtis, et lasteaed ja vähemalt arst oleks ligidal. 

Viskasime korraks kolimisplaani nurka. Postitasin üks päev blogi facebooki lehele, et soovin üürida kas maja või korterit ja üks vahva Paide naine kirjutas mulle, et tal on mulle midagi pakkuda. Suhtlesime, järgmisel päeval läksin korterit üle vaatama ja ma teadsin kohe, et see ongi see, mida ma tahan. Ma ei tea, kas me väga pikaks ajaks sinna jääme, aga mingi aastakese küll. Isegi kauemaks ehk.
Ma pean tunnistama, et olen Paides vist ühe korra elus käinud, aga ega ma ei mäleta ka, sest olin nii väike. 

Me tahame uut algust. Kolida ära. Siin Tallinnas on nii palju halbu asju juhtunud, vastikud mälestused. Üks hea asi oli- Raimondi sünd ja tema beebiiga. Lastega seotud hetked on vist kõik alati ainult head. 

Minu vanemad suhtuvad väga chillilt! Neil jumala hea meel, et me kolime. Isegi raseduse üle on nad õnnelikud. Ei ühtegi halba sõna. :) Samal ajal, kui teised tuttavad proovivad ikka ainult negatiivsust esimesena välja kaevata. Rääkides asju, millest me ise ammuilma teadlikud oleme. Aga nagu öeldakse- kordamine on tarkuse ema. :D 
Minu meelest on maal lapsi palju parem kasvatada. Jah, siin Tallinnas on ka küllaga tegevusi, mida lastega koos teha. Ei vaidle vastu, aga omast kogemusest võin öelda, et maal saab laps olla rohkem laps. Mina olen enda lapsepõlvega ülimalt rahul- mängisime vanas puukuuris kodu, mahajäetud laudas pidasime oma talu sõbrannaga, käisime jões ujumas, kukkusin palli mängides põlved lõhki, külapäevad, see, kui ema hüüdis aknalt, et me kas sööma või tuppa magama läheks, mardi- ja kadrijooksmised, vanematel kindlustunne meid väikestena õue lasta ja seal rahus mängida. Minu lapsepõlves oli absoluutselt kõike, mis ma eales oleks soovinud. 


reede, 17. veebruar 2017

poiss või tüdruk?

Ei, kahjuks veel ei ole teada, kas tuleb poiss või tüdruk. Kuigi väga tahaks juba teada! Kurikuulus Šois ütleks mulle vist juba umbes kuu pärast, kes tulemas on, aga ma nii kannatamatu ka ei ole, et plekiks üle soti euri. Ma pigem ootan. Kiiret mul ei ole kuhugi. 

Nii paljud on kindlad, et tulemas on tüdruk. Või vähemalt peaks tulema, sest noh, kaks poissi juba on ja nende kõrvale sobiks ideaalselt veel üks plikatirts. Mina sellel arvamusel ei ole. Tunnistan, et teise lapsega olid minu lootused rohkem tüdruku pool, aga ega ma elus pettunud ei olnud, kui arst teatas, et tulemas on poiss. Raimond ei ole kuidagi ebatähtsam või teistsugusem minu jaoks. 

Üks ütles, et võiks terve printsess tulla ning ma saaksin siis roosamannat osta. Teine küsis: "Ei tea, kas lõpuks tuleb tüdruk?" jättes sellise mulje nagu ma oleks terve jalgpallimeeskonna poisse sünnitanud ja nüüd oleks aeg ühe pisikese tüdruku jaoks. Kolmas ütles üldse, et targad inimesed ei saa lapsi. Ju siis tema tõid siia ilma toonekured. :D Arvamusi on seinast seina ja kõik on lahedad, minu meelest. Mis puudutab lapse sugu, siis mul ei ole kindlat eelist. Hetkel ma naudin rasedust ja ei vaeva oma pead sellega, kas tuleb poiss või tüdruk. Mina seda niikuinii valida ei saa. Tuleb poiss- rõõmustame väga! Tuleb tüdruk- tunneme samu emotsioone. 
Poisslapsega saaksin ma enda raamides olla, sest olen kahe kutiga kõik juba läbi teinud ning kenakese kogemusepagasi kaasa saanud. Tüdrukuga oleks teisiti- see oleks nagu täiesti uus asi minu jaoks (kogemusest räägin siis :D). Laps on küll laps, kuid siiski.. tüdrukud ja poisid on ikkagi erinevad. 

Muidugi olen ma õhinas! Ma valetaks, kui ütleksin, et pole. Juba ootan, et saaks lapsesugu teada, aga tõesti, eelistusi mul ei ole. Kõlab võibolla nagu klišee, aga peaasi, et laps terve on. See on kõige juures siiski esmatähtis. Ja ma absoluutselt ei tunne ühiskonna poolt survet või ei arva, et inimesed ootavadki tütre sündi (eks kindlasti mõni ootab). Ma ei tunne, et oleksin läbi kukkunud või pettumust valmistanud, kui sünnib poiss. Kolm ongi kohtuseadus! :)