esmaspäev, 5. detsember 2016

2017 soovid

Ma ei ole kunagi elus palju soovinud. Ainult seda, et mu lastel hästi läheks ja mul endal kõik enam vähem vonksis oleks. Ma kirjutasin täna ühe väikese sissekande (mitte blogis) sellest, milliseid lubadusi annan ma endale järgmiseks aastaks ning mida ma soovin 2017 aastalt. Ma olen varemgi maininud, et lubadusi ma ei anna. Teistele antud lubadusi on kõige kergem murda. Lubadusi peab andma iseendale, sest ennast on kõige karmim alt vedada. See tunne, et sa ei saanud hakkama, kukkusid läbi, vedasid end alt.. See on kõige närivam ja jubedam. 
Sinna sissekandesse kirjutasin ma, et erilisi lubadusi mul pole. See on igav. Kas ainult siis peab uued lubadused valmis vorpima, kui aastavahetus on? Ma arvan, et iga päev on õige aeg millegi uuega alustada, end paremaks muuta ja midagi lubada, teha või soovida. 

Kuna aga aasta läbi saab, siis teeksin väikese kokkuvõtva postituse asjadest, mida mu süda ihkab korda saata 2017. aastal. 

  • Viia end kurssi tervisliku eluviisi kõikide külgedega ning laiendada oma silmaringi tervisliku eluviisi suhtes. Toituda teadlikult, mitmekesiselt, täiesti tervislikult. 
  • Õpetada tervisliku ja aktiivset eluviisi oma lastele, et nad oskaksid tulevikus teha paremaid valikuid. 
  • Osaleda vähemalt kolmel jooksuvõistlusel lastega koos. 
  • Tõsta kehalist aktiivsust, kasvatada jõudu, minna jõusaali, hakata tegelema tantsimisega ning saada oma ideaalkaalu.
  • Muuta oma elu põnevaks ja vabaneda igapäevasest rutiinist- töö, kodu, lapsed. Rikastada enda igapäevaelu mõne põneva koolitusega või rühmatrenniga. 
  • Minna keskkooli lõpuklassi ja see edukalt läbida.
  • Õppida midagi juurde (ma veel pole päris kindel mida).
  • Minna lastega matkama, telkima, nende arengule veel rohkem kaasa aidata, koos veel midagi rohkemat ette võtta. 
  • Olla parem ema!
  • Kolida oma blogi mujale, muuta kujundust esinduslikumaks. 

Ning lõpetuseks need tüüpilised soovid, nagu olla parem elukaaslane, tütar, õde, sõbranna. Ülejäänud maailmale soovin, et inimesed oleksid rõõmsad ja väärtustaks elu rohkem. Viimast on meile ainult üks antud, kahjuks, aga inimesed kipuvad arvama, et selle ühe elu võib vabalt millegi peale raisata, mis seda ei vääri. Näiteks teiste elu elamise peale- selle kõrvalt jääb enda oma täiesti ripakile. :)


SheIn.com

Huhh! Selle kuu viimane hilbupostitus, ma luban. Kordan ka siin, et järgmisel aastal varustan end parema pildistamistehnikaga ja teen neid postitusi põhjalikumalt. Küll mitte nii tihti ei tee ma eraldi postitust hiina riietest, sest plaan on peita outfite ja linke tavapostituste hulka. 

Sellel korral läheb üsna libedalt, sest SheIn lehelt tuli ainult kaks asja. Üldises võtmes on tegelikult see postitus siin natuke pointless, aga hetkel minult seda nõutakse. Uuel aastal uued koostöötingimused juba, mis sobivad rohkem minu blogiga ja on kasulikumad neile. 

Liblikatega pluus (link!) on libedamast materjalist. Pikkuselt väga hea, sest nabakad pole mulle kunagi meeldinud. Minu jaoks ebamugav, materjal on liiga siidine. 
Ma lootsin, et see pluus (link!) on natuke pikem. Selline, mida saab hommikul voodist tõustes kergelt peale visata, nööbid eest kinni ja katab tagumiku ära, aga see on pigem rohkem ümber ja lühike. 


Uus töökoht

Ma tunnen end jõle hästi. Päris ausalt. Kodus istudes olid ikka natuke süümekad, sest pererahadesse on minu panus null. Mõni tuttav muidugi arvas, et mehe kohus ongi tööl käia ja naist ning lapsi üleval pidada. Mina nii ei arva. Ma tahan, et mul oleks oma raha. Iseseisvus. Mulle pole kunagi meeldinud sõltuda teistest. Võimalusel saan ise hakkama. 
Reedel käisin ma töövestlusel. Sees oli ärevus, närv ja natuke ka hirm, sest oma elus olen käinud ma täpselt 3 töövestlusel, üks neist oli Selver, kuhu ma ka reaalselt tööle sain. Teised kaks.. noh, ütleme nii, et siiani pole nad helistanud, kuigi lubasid. 
Enne töövestlust hakkasingi mõtlema, et mida ma seal räägin. Kui tööandja küsib, miks Selverist ära tulin, siis mis ma vastan? Teatavasti pole üldse kasulik negatiivseid punkte välja tuua, sest see rikub sinu muljet uue tööandja suhtes. Kas see ikka on nii? Selveriga olid mul nii negatiivsed kui ka positiivsed kogemused. Esimesed siis need, mille pärast otsustasin sealt lahkuda. Kui ma ei tohi neid ausalt uuele ülemusele ette kanda, siis kas ma pean valetama? Igatahes otsustasin selle kasuks, et rääkida tõtt. Muidugi ei öelnud ma kõike, mis mind eelmise töökoha juures häiris. Piirdusin ainult ühe punktiga, mis puudutas töögraafikut. 

Töövestlus läks väga kenasti. Alati on nii, et enne vestlust tunnen end närvilisena ja ärevil, aga istudes vastamisi uue tööandjaga, tunnen ennast korraga väga mugavalt ja oskan sõnu ritta seada. Mina, kes ma tegelikult olen üks suur puterdaja. 
Esmapilgul ma juhatajale meeldisin väga. Ütlesid, et nad sooviksid mind tööle ja helistavad mulle esmaspäeval. Siis tabasid mind kahetised mõtted. Miks? Ma käisin mai või juuni kuus Weekend jalatsipoes vestlusel ja nad lubasid kiiremas korras tagasi helistada, kuid pole seda siiani teinud. Siinkohal hakkan ma mõtlema jälle sellele, et töötaja peab alati teada andma või endast märku andma. Kui ta seda ei tee, siis on järelikult töötaja ebausaldusväärne, enamjaolt. Aga kes on tööandja, kui lubab helistada ja teada anda, kuid ei tee seda? Miks tööandja võib nii teha? Või näiteks minu kogemus näitab seda, et kui mulle pakutakse tööd ja ma sellest keeldun, soovitakse teada kindlasti, miks? Aga kui ma kandideerin kuhugi tööle ja ma ei osutunud valituks, siis tööandja ei teavita, miks mind ei valitud. 

Tele2 on jätnud endast kõige sümpaatsema mulje siiani. Ma kandideerisin sinna ja sealt tuli vastus, et ma ei osutunud valituks. Põhjused olid tegelikult hästi tobedad ja mõlema osapoole süü ilmselt (mind ei saadud telefoni teel kätte, kuigi mul ei näidanud, et keegi helistanud üldse oleks), aga vähemalt nad andsid võimaluse mul järgi küsida, miks ma ei osutunud selleks õigeks nende jaoks. Mulle meeldiks, kui kõik tööandjad saadaksid sellised tagasiside. Ma mõistan, et võibolla on see ajakulukas, kuid see jätab sinust kordades sümpaatsema mulje. 

Õnneks helistati mulle juba sama päeva õhtul ja teatati, et tuleksin kohale teisipäeval kell 10, mind vormistatakse tööle. Mul oli selle üle nii hea meel! Ja mis mind veel rõõmsamaks teeb, on see, et kollektiiv on väga sõbralik ning juhataja veel khuulim inimene. Ma tundsin end temaga tõesti hästi vabalt. Homme on esimene tööpäev, väike närv on küll sees, aga ma tunnen end pisut väärtuslikumana kui Selveris. 


pühapäev, 4. detsember 2016

Usul ei ole piire

Minult on küsitud ja ma olen ise mõelnud, millesse või kellesse ma usun. Võin öelda, et tänaseks oman usku ainult iseendasse ja sellesse, mida oma silmaga näen, käega katsun ja kõrvaga kuulen. Filme meeldib mulle vaadata. Eriti neid, kus on väga palju ebamaist, midagi seotud paranormaalsusega. Tõsi, alguses ma uskusin, kartsin, ei julgenud uks lahti magada, aga tänaseks olen ma jäänud kindlaks ühele arvamusele- pole olemas midagi ebamaist, mida ei suudaks seletada. Eks see ole igaühe enda asi, mida ta usub ja mida mitte. 
Üks tuttav saatis mulle paar päeva tagasi foto ja küsis, mis on seal imeliku. Ma vastasin, et midagi. Tavalised puud ja mets. Seejärel saatis ta mulle uue foto, kus ta oli need "imelikud" kohad ära märgistanud. Seal olid näod. Noh jah.. iga üks näeb seda, mida tahab näha. Minu jaoks on see lihtsalt...ma isegi ei tea, mis. Sama hea, võin ma vaadata kimp roose ja näha, et miski moodustab seal mingi kujutise. 

Siiski on mõned pisiasjad, mida ma nii öelda usun. Või kas on ikka nii õige öelda. Pigem asjad, mis tekitavad minus parema tunde ja annavad mingit maagilist jõudu juurde. Näiteks saadeti mulle kunagi poolvääriskividest ehteid. Ma olin ausalt öeldes täiega õhinas, sest ehted, mis midagi tähendavad, on alati mulle meeldinud. Vahet pole, et ma ehetefänn just väga ei ole. 
Mahedad toonid on just minu lemmikud. Näitavad rahulikkust, lihtsust, õrnust ja armastust. 
Muidugi on kividel erinevad tähendused, annan teile lühikese ülevaate. Ma ei ole kindel, kas ma kõike järgnevat ise usun või kui palju ma usun, aga mulle meeldib neid võrusid endaga igalpool kaasas kanda. Minu jaoks neil on mingi tähendus. 

Roosakvarts
Avaldab tervistavat mõju südamele ja vereringele. Kaitseb naistel munasarju ja meestel munandeid. Aitab kaasa valutavate luude paranemisele, aitab viljatuse puhul, kiirendab haavade armistumist. Leevendab depressiooni ja unetust. Kaitseb erinevate kiirguste eest, prandab hingehaavu. Võib ka väga kalgistunud inimesi suunata usaldamise, armastamise, andestamise ja rahumeelsuse poole. Vähendab koduigatsust. Aitab õrnalt ravida südamevalu. Lõpetab unehäired. 

Opaliit
Inglite kristall. Aitab saada kontakti iseenda Inglite, teejuhiga. Opaliidi kandmine aitab tuua sinu Inglite poolt kaitset. Kivi aitab leida oma hingesugulast. 

Kaltsiit
Väga vaimne kivi, mis aitab ühendust saada kõrgema teadvusega. Tähistab kontakti inglitega.

Mäekristall 
Planeedi kõige võimsam ravitsev ja energiat võimendav kivi. Aitab keskenduda ja parandab mälu. Võimendab teiste kristallide omadusi. Aitab ükskõik millisest haigusseisundist kiiremini vabaneda. Mäekristalli peetakse meisterkiviks. 

Akvamariin
Aitab puhastada sinu auruvälja selliselt, et oleks inglitel lihtsam tulla, kui on tarvis ning minna siis, kui neil on vaja minna. 

M&N ehetega saate tutvuda siin (link!)

Kuigi ma armastan olla külma südamega ja tõdeda, et mina ei usu midagi ebamaist, siis mõni nõrk koht mul siiski on. Näiteks kinkis kunagi mu eksi vanaema mulle ühe kivikese. Ütles, et ma seda ära ei kaotaks, sest toob tulevikus mulle õnne. Mis te arvate, kus see kivi hetkel on? Kapi peal, silme all, iga päev ja kõik need aastad. Ju siis on mingi põhjus, miks ma olen seda hoolega hoidnud. Kuigi õnne ta mulle väga toonud ei ole. 
Või näiteks oli üks päev selline olukord, kus ma panin lapsi riidesse. Andsin Hendrikule kaks sokki, ta viskas ühe üle pea. Sokk kukkus eemale maha. Hendrik aga keeldus seda ära toomast ja pages teise tuppa. Mõtlesin, et aitan Raimondi riidesse ja lähen ning võtan selle sealt ära siis. Laps riides, lähen kapi juurde ja vaatan, et sokki pole. Ok! Otsin igaltpoolt, et ehk on koer ära vedanud. Ei. Lähen tagasi kohta, kuhu sokk kukkus ja vaatan, et seal samas kapi peal on. Kõrge kapi. Lapsed sinna ei ulatuks. Okei, ju siis ma ise panin selle sinna või kujutasin ette, et Hendrik selle üldse maha viskas. 
Lugusid on mitmeid jagada, iseasi, kas keegi usub või ei. 


Sünnipäeva menüü

Teate, kui palju olen ma oma elus (tähendab viimase paari aasta jooksul) öelnud, et nüüd hakkan tervislikumalt toituma, rohkem liikuma? Neid kordi ei anna isegi kahel käel kokku lugeda, sest neid on olnud toooohuuutuult palju. Ja iga kord on sellised lubadused lõppenud teleri ees, krõpsu pakk käes ja koka pudel käes, sest "ah mis see ikka teeb, kui vahel patustada" ja nii üsna tihti. Sellel korral ma tõesti tunnen, et kõik on teisiti. Ma olen kauem vastu pidanud, käsi ei kipu haarama selle järgi, mida isud peale suruvad. Jah, vahel tahaks ma supelda krõpsumeres ning jah, vahel ma seisan poeriiuli ees, jõllitan koka pudelit, samal ajal kui inimesed mind nagu sõltlast piidlevad, kuid ma suudan öelda ei. 

Kui ma olen võtnud enda eesmärgiks olla tervislikum, siis just praegu on selleks kõige parem aeg. Miks? Kas mitte jõulukuu ei ole parim viis selle tõestamiseks? Muidugi on! Alustan sellest, et tulemas on sünnipäev. Juba järgmine pühapäev. Pidu pean aga laupäeval ja siis on ka linna peale pidutsemine minek. 
Mis on eelmised aastad olnud sünnipäevalaual? Kuigi ma midagi erilist korraldanud ei ole, siis vanemad on alati külla tulnud ja see tähendab piduroa valmistamist. Pakkunud olen ma traditsioonilist kartulisalatit, õlis uppuvat liha (jep!), snäkkideks krõpsu, limonaadi, šefiiris uppuvat torti, kommid, küpsised. Õh, ma vist hakkan kohe oksele.. päris ausalt. Te kindlasti mõtlete, et kuidas üks täiskasvanud inimene midagi sellist üldse pakkuda julgeb. Noh jah, ärme peatu sellel pikemalt. Tähtsam on see, et ma olen täna natukeme teadlikum toitude suhtes, mis on päris söödavad ja kehakaalule liiga ka ei tee. Kordan, et mingi toitumisalane ekspert ma ei ole, aga kindlasti rohkem arenenud kui aasta tagasi. Või vähemalt mulle meeldib mõelda, et ma toitun rohkem õigemas suunas. 

Esimese asjana mõtlesin, et no täiesti hulluks ma ju ka ei pea minema ja aastas korra võin lubada miskit, mis ei olegi otsast lõpuni täiesti tervislik ehk traditsiooniline kartulisalat. Minu arust ilma selleta pole sünnipäev üldse see. Mäletan, kuidas lapsepõlves olin mina see, kes igaks sünnipäevaks või tähtpäevaks aitas emal kõiki salati koostisosasi hakkida ja ette valmistada. Salati juures ongi kõige huvitavam selle valmistamine, minu arust. 
Selle kõrvale tahaks teha liha. Ma pole veel päris kindel, millises vormis ja mis liha täpsemalt. Kindlasti tuleb lauale toorsalat, mis sisaldab ainult värsket kraami. 

Snäkkideks ja niisama noksimiseks valisin kurgiampsud. Ma olen "Süües saledaks" grupi liige ja sealsed inimesed andsid nii mõnegi hea nipi, mida külalistele pakkuda. Varastan paar pilti, mis mulle välja pakuti. Loodan, et keegi ei pahanda. Pakun veel täidetud mune, riisivahvleid kodujuustu (või toorjuustu kattega), peale tilli ja rohelist sibulat. 
Selveri köögist on plaan tellida täistera lavašši suupisteid lihaga, rukkileivad kiluga, juur- ja köögiviljavaagen, singirullid maitserohelisega

Lahtised otsad on hetkel koogi suhtes. Mingit šefiiris uppuvat torti ma ei taha. Kui üldse torti. Mõtlesin teha mingit toorjuustukooki. Soovitati ka võileivatorti, aga tahaks midagi magusamat ka lauale. Kindlasti pakun külalistele erinevaid puuvilju ja snäkkide osas on asi veel lahtine. 
Alkoholi minu peolaualt väga ei leiagi. Peamiselt pakun vett sidruniviiludega või mingit naturaalset mahla. Klaaside kokkulöömise mõttes võtan ehk veini. Ma veel mõtlen ja kaalun. Lastele lastešampust, sest aastat korra võib lubada ja sünnipäeva ei pea ma üksi, koos vanema pojaga ikka. 
Ma olen nii elevil ja ootan laupäeva! Loodan, et kõik läheb plaanipäraselt. Nüüd vaja ainult laud sebida, kuhu külalised ja toit ära mahutada, sest seda mul ju pole. Tähendab laud on, aga oleks suuremat vaja. 


Romwe.com #2

Huuuuh, ma proovin siin riidepostitustega ühele poole jõuda, sest ma muidu lihtsalt upun nende sisse ära. Ma edaspidi proovin neid kuidagi outfiti pilte ja linke sokutada tavapostituste sisse, et silmale ilusam vaadata oleks. 
Kuna riidepostituste tegemist ma siiski jätkan (tagasiside on olnud hea, vähemalt küsitluse põhjal, mille suvel koostasin ja laiali jagasin), siis uuel aastal tahaksin muretseda endale parema pildistamisvahendi, et põhjalikumat ülevaadet anda teile riietest, nende materjalist ja mugavusest. Siiani olen ma pildistanud telefoniga ja kvaliteet annab ikka soovida. 

Hundipluus (link!). Mulle väga meeldivad selliste piltidega t-särgid. Kas just valge mu lemmik värv riiete puhul on, sest need määrduvad kiiresti, kuid väga lahe särk on siiski. Piisavalt pikk, riie on mugav ja pehme, venib hästi. Alguses mõtlesin, et sobib ideaalselt trennipluusiks näiteks, aga siiski mitte. 
Kõrvarõngad (link!). Ma tavaliselt igasuguseid kilinaid ja kulinaid ei kanna, aga mõni kord ma tunnen, et võiks. Sellel korral valisin ma midagi punast ja säravat, et need punase kleidiga sobiksid ideaalselt. Ja olen rahul. Eks ta hiina kräpp ole, aga ega ma neid iga päev ei kanna. 
Püksid (link!). Ütleks, et täiesti tavalised püksid. Jällegi, kelle jaoks retuusid, kelle jaoks tavalised püksid. Ma nimetaks neid retuuspüksteks. Venivad hästi, samas on ümber ning mis hea pluss veel- kõrge pihaga. Ups, kuhu sangad kadusid?! :D 
Sinine õhuline pluus (link!). Võiks pikem olla. Käsivartel natuke vähe ruumi, aga see on juba puhtalt minu enda viga. 


laupäev, 3. detsember 2016

Mida söön mina ja mida ülejäänud pere?

Ma olen mitmeid küsimusi saanud, et kas ma teen perele eraldi süüa või kas me kõik sööme ühte ja samat toitu. Muidugi sööme me samat toitu. Ma vist olen liiga laisk, et kõigile eraldi menüüd koostama hakata. Tervislik toitumine ei ole ainult kapsalehtede ja porgandi sisse söömine. Tervislik toit võib ka hea olla, kuigi ma vahel sügavalt kahtlen selles, sest a) mõni kord ma olen täiesti kindel, et tervislik saab olla ainult maitsetu b) enamus tervislike asju on kohutava maitsega, aga kui end kurssi viia ja teadmisi laiendada, siis võib ka väga maitsvaid ja toitvaid sööke valmistada, mis on minu kehale hea.

Kui ma üks päev tegin täisteramakarone delikatess broileri hakklihaga, juurde salatit (spinat, kurk, tomat), siis lapsed vaatasid mind küll sellise näoga, nagu ma oleks püstihull. Hendrik veel küsis, et miks me peame puulehti sööma (spinati lehtede kohta). Ma muidugi üritasin talle seletada, et see on hea ja vahel võib, aga nad siiski loobusid selle söömisest. Noh, eks sundima ka ei hakka. 
Ma enamjaolt üritan teha ikkagi selliseid toite, mida lapsed ka süüa tahavad. Hommikuti tavaliselt kas putru marjade või muude puuviljadega, teise valikuna proovin hommikusöögi sisse panna võimalikult palju muna. Kas praemuna kujul või munapudruna või hoopis munasepikut (sepik seest tühjaks, pannile ja muna praen sinna sissse). 
Vahepalana midagi värsket, kuigi olen lugenud, et vahepeal ei ole üldse hea midagi näksida. Kuna ma aga alles hiljuti oma toiduportsjoneid vähendasin, siis jube halb on olla tühja kõhu tundega. Nii ma lubangi endale seda nn patustamist, et söögikordade vahel tühja kõhtu toita. Patustamiseks ma kasutangi värsket kraami. Paprikas ja õunad lähevad hästi peale. Ausalt öeldes on ka vesi see, mis tühja kõhu tunnet väga hästi vähendab. 
Lõunaks armastan ma süüa jälle midagi kergemat. Üks päev avastasin, et väga kiirelt ja kergelt valmivad ühed maitsvad snäkid- riisivahvel, peale kodujuust ja maitseks tilli või rohelist sibulat. Üks selline asi, mida ma oma sünnipäeva laual ka kindlasti pakkuda tahan (sünnipäeva menüüst teen eraldi postituse). 
Õhtuks valmistan ma tavaliselt midagi suuremat. Ma pole väga laia silmaringiga erinevate toitude koha pealt ja tihti leian ma end mõtisklemas, mida küll täna valmistada. Küll ma end selle koha pealt harin, sest kordan, ma pole ju mingi toitumisalane ekspert ja aegajalt eksib toidu sisse ära midagi, mida ei tohiks, aga vähemalt ma püüan ja tõesti tahan.