esmaspäev, 27. märts 2017

lasterahadega ratsa rikkaks?

Mulle kirjutas täna üks viie lapse ema, kes soovis, et avaldaksin mõtteid vanemahüvitise saamisest ja sellest, mida arvan mina varsti jõustuvast suurperetoetusest. 

Raha on üks väga aktuaalne teema ja emad, kes kodus lapsi kasvatavad ning riigilt selle eest ka toetust saavad on meie ühiskonnas kiht inimesi, kelle suunas näidatakse tihtipeale näpuga. Kusjuures näitajad on inimesed, kellel endal lapsi ei ole. 
Kui te arvate, et minule on kunagi halastatud nendel teemadel, siis eksite rängalt. Esimese lapsega ma sellist survet ei tundnud väga, küll aga oli seda teise lapsega ja nüüd on taolist lämmatamist veel rohkem, sest ülla-ülla, milline kokkusattumus, aga mina saan kolmanda lapse nüüd, kus riik hakkab maksma suurperetoetust! :D

Ma natuke kahetsen, et need kommentaarid, mis vanemahüvitist või suurperetoetust puudutasid, ära kustutasin. Kui ma kirjutasin esimese postituse enda kolmandast rasedusest, siis tuli neid sinna alla nagu seeni peale vihma. Huvitav oleks teile neid näidata, kui haige mõtlemisega inimesi meie seas ringi liigub, mis tegelikult ei ole üldse üllatav asjaolu.
Pole ma kunagi virisenud vanemahüvitise üle. Minu meelest on lapse sünni ja kasvatamise juures see ainult boonuseks, et riik võimaldab sul kodus olla ning toetab sind sellel teel. Ma ei arva, et riik peaks minu last/lapsi üleval pidama, mina olen nad teinud ja mina ka vastutan nende eest. 

Miks arvavad lastetud inimesed, et lastega inimesed saavad järglasi ainult raha pärast? Ma olen märganud, et vahet pole, mingu sul majanduslikult hästi või mitte nii väga, endiselt on mängus raha, miks laps saadakse. Paratamatult jääb selline tunne, nagu vanemahüvitis oleks miski kullaauk, mis paneb rahad ojadena voolama. 
Minu jaoks ei ole see mingi suur summa. Tavaline miinimumpalk. Jah, on neid, kes saab seda rohkem tänu sellele, et on varasemalt tööl käinud. Ma väga teadlik nendest teemadest ei ole, pole vaja olnud olla. Olen näinud inimesi kommenteerimas: "Miinimum jah, aga selle eest saad kodus passida ja mitte midagi teha!" Ja mulle jõuab kohale, et polegi mõtet vaielda. Kui üks inimene arvab, et sa tõesti vastsündinud lapse kõrvalt lihtsalt passid kodus, jalad seinal, perse diivanis, siis.. noh, ei tea ta lapse kasvatamisest midagi ning on vägagi mõtekas mitte tõsiselt võtta seda, mida ta kirja paneb. 

Kuhu see raha läheb? Ilmselgelt lastele, mingi osa toidule, midagi luban ka iseendale. Lastele kulub rohkem raha, kui arvatagi oskate, aga selle kallal on kerge ilkuda, kui ise kursis asjadega pole. Teades mind, siis ma kulutan raha enne lastele, kui muule mittevajalikule. :D 

Suurperetoetus. Noh, ilmselt need emad, kes nüüd aasta lõpu poole sünnitavad oma kolmanda lapse, pannakse kõik ühte paati, mis seilab suurperetoetuse randa, sest ilmselgelt on 2017 lõpu lapsed kõik sellel eesmärgil valmis vorbitud. 
Minu arust on tore, et riik tahab iivet tõsta. Ma ei tea, kui hea motivaator on raha, sest tänu sellele toetusele sünnib kindlasti rohkem lapsi, nii headesse tingimustesse kui ka vaesusesse virelema. 
Inimesed kipuvad unustama, et 500€st 200€ on lasterahad. Need, mida saab ema niikuinii, nimetagu riik tema peret suureks või ei. 
Minult on isegi enda nn pereliige küsinud: "Noh, panite kolmanda viiesoti pärast hakkama vä?" Mis ma siin ikka vaidlen, vastasin, et jep, nüüd hakkab pappi ojadena voolama. 
Suurperetoetus on 300€, mitte 500€. Ja nagu ma olen õigesti aru saanud, siis seda saab seni, kuni vanim laps peres saab 16-aastaseks. Kui ta õpinguid jätkab, siis kuni tema 19-aastaseks saamiseni. 

Kokkuvõttes on targem lihtsalt ignoreerida. Nagu mina seda teen. Lollidele pole mõtet vastu vaielda ja tuld juurde anda. Kui nad arvavad, et me teeme lapsi raha pärast, jumala eest, arvaku edasi. Teatud grupp inimesi jääb seda elu lõpuni arvama ja las nad siis teevad seda. Võibolla on see ainus tegevus, mis neid elus hoiab. Ühest küljest on muidugi kahju.. lapsi ei taha, aga selle üle virisevad, et teised tahavad ja saavad. Ma ei tea, minu prioriteedid on muutunud selle ajaga, kui lapsevanemaks sain. Näiteks pole ma kaua aega saanud vetsus käia.. üksinda.. rahulikult. :D


raseduse plussid ja miinused

Ma olin täna juba varakult üleval. Või tähendab Raimond oli. Kell 4.30 vaatas ta mulle oma suurte vasikasilmadega otsa ja ütles, et paneksime riidesse ning tõuseksime üles. Kui 148s katse teda magama saada ebaõnnestus, andsin ma alla ja lebotasime niisama voodis edasi. Rääkisime juttu.

Hakkasin mõtlema raseduse plussidele ja miinustele ning mõtlesin, et miks mitte sellest eraldi postitus teha. Ma olen elus kohanud kahte tüüpi naisi- neid, kellele meeldib rase olla ja neid, kes ilma igasuguse hirmuta on valmis igal ajal sünnitama. Mina kuulun ilmselt sinna esimesse leeri, sest lapseootel võin ma olla iga kell, aga sünnitamine pole mulle nii mokkamööda, kuigi just nii saabki alguse üks suur ime.  

Võtsin mõned plussid ja miinused enda jaoks kokku. 

Plussid
  • Saab süüa, mida hing ihaldab! Ma olen siin korralikult vahukreemikringleid näost sisse vitsutanud ja keegi ei vaata isegi imelikult. Pigem öeldakse, et ma peangi sööma seda, mida tahan. Isud vajavad toitmist!
  • Saab rahus paks olla! Tõsi. Üks päev rääkisin sõbrannaga ja vabastav oli öelda, et nüüd saab kõhupeki rahus valla lasta ning ei pea enam ringi käima, kõht sisse tõmmatult. :D Kuigi beebikõhtu ei pruugi esiti ollagi, siis võid ju selle väikese voldikese ajada ikka beebi kraesse. 
  • Koheldakse nagu kuningannat! Tuuakse kõike, mida soovid. Tehakse kõike, mida palud. Aga ma ju olen rase! Tegelikult on see kahe otsaga asi ja leiab oma koha ka miinuste all, natukene teises valguses. 
  • Saab uusi riideid osta! "Midagi selga ei lähe, uusi riideid on vaja!" Sama kehtib ka minu kohta (mitte, et muidu uusi riideid ei saaks :D) .Ja neid riideid saab ideaalselt kanda ka peale sünnitust ju. 
  • Inimesed muutuvad sõbralikumaks! Kõik kohtlevad nagu õrnakest ja kõik tahavad suhelda. Selline "kluti-pluti, ninnunännu" suhtlusviis, mis on muidugi tore, sest mulle meeldib suhelda. 
  • Tunned ennast õnnelikuna! Rasedus tekitab minus hea tunde. See teadmine, et sa kasvatad enda sees uut inimest, minu arust on see nii õilis ja paneb õnnerattad sisimuses täisvõimsusel keerlema. 
  • Rahulolu igal arstivisiidil. Teate, mul on mingi kiiks. Igal korral, kui ma kas ämmaka juures käin või ultrahelis, siis alguses ma pööran pea eemale. Seejärel küsin arstilt, kas süda lööb ja alles siis julgen vaadata/kuulata. See tunne on nii rahustav, kui saad aru, et beebiga on kõik korras. 
  • Tujud saab sujuvalt raseduse kaela lükata! Tegelikult saab kõik raseduse kaela veeretada. Kui tuju halb on, kui söögiisu pole, kui midagi teha ei viitsi.. sest ma ju olen rase. :D
Miinused
  • Halba enesetunnet tekitavad sümptomid. Iiveldus, pearinglused, oksendamine, seljavalu, tissid löövad tuld välja.. Kohutav! Ja kui see juba nii raseduse alguses on, siis ma parem ei taha teadagi, mis suvel saama hakkab. Palava ja kuumusega. 
  • Riided ei mahu enam selga! Jah, mõnes mõttes on see hea, sest siis peab ette võtma šopingtuuri, aga kui ühel heal päeval avastad, et lemmikud teksad ei mahugi enam jalga ja neid saab ainult hiinast, siis tahaks kaljult alla hüpata, sest retuusid pole kõige lemmikumad reie- ja kannivarjud. 
  • Kaalutõus! Oh saaks ainult olla rase nii, et kilod grammigi ei tõuse.. 
  • Oled ametlikult invaliid! No mina küll olen. Mõlema rasedusega olin. Küll ei tohi kerget poekotti tassida, küll ei tohi midagi lükata.. Varsti naelutatakse voodirežiimile, ma ütlen. 
  • Kõht muutub karvaseks ja hakkab kohutavalt sügelema! Ja sügamine seda ka ei leevenda! Ma olen isegi vist kuulnud, et ei tohi sügada kõhtu. 
  • Palavad tervitused tupeseenele! Siin ei hakka ma vist pikemalt peatuma.. 
  • Mida suuremaks muutud, seda raskem on olla! Kõik tegevused lähevad aina raskemaks. Öösel voodis külge keerata on raskem, kõndida on vaevalisem, selg lööb tuld välja. Energia ja jaks on otsas. 
  • Kõhukinnisus! Jep...
  • Hormoonid ei lase olla! Noh, nagu ülevalt näete, siis ühest küljest on jällegi need tujutsemised positiivsed, aga vahel hakkab isegi endal hale, et ei suuda normaalne olla. 
  • Raseduse lõpus saad vähemalt 2456 korda jalgadega ribidesse!
  • Kui need imelised 9 kuud läbi on, tõmmatakse su alumine korrus ribadeks! Õnneks usinad arstid lapivad su vajadusel ikkagi kokku. :D
Väga võimalik, et midagi jäi mul märkamata, aga need on peamised punktid, mis ma oskasin välja tuua. Muidugi ei tasu unustada, et need plussid ja miinused kaalub üle asjaolu, et kui sa need läbi teed, siis lõpuks oled sa ühe imetillukese ja uhiuue beebi emme. Ja kõik need pingutused on seda miljon korda väärt! :)

pühapäev, 26. märts 2017

sõbrad ja rasedus

Mulle on mitmeid kordi kurdetud, et sõbrad kaovad peale lapsesaamist. Ma olen ise olnud üsna nukker, kuna peale esimese lapse sündi vajusid suhtlused sõbrannadega soiku. Mind ei kutsutud enam kuhugi, jututeemad muutusid aina kaugemaks ja lõpuks olimegi nagu võõrad inimesed teineteisele. Täna on kummaline mõelda, et tüdrukud, kellega ma veetsin terve põhikooliaja ja me tõesti olime parimad sõbrannad, on mulle võhivõõrad. 

Esimese lapsega arvasin ma naiivselt, et sõbrannad ongi süüdi. Kuidas nad said mu lihtsalt niiviisi jätta? Miks nad mind kuhugi enam ei kutsu? Kas asi on tõesti lapses? Täna olen ma selle koha pealt palju targem. Ma näen nüüd, et ühest küljest on süü mõlemal osapoolel ning mõni kord on see lihtsalt loomulik asjadekulg. St, mina olin siis värske ema ja nemad vallalised/suhted naised, kes elasid noore inmese elu. Mul oli tegemist titemajandusega, aega oli vähe, viitsimist end korda teha ja kuskile vedada veel vähem, sest magamata öid oli niigi ja iga päev sai väsimus minust peaaegu võitu. 

Ma olen kindel, et kui mina oleks rohkem pingutanud ja ka sõbrannad, oleks suhtlemine tänaseni püsima jäänud. Mõnes mõttes teeb see mind kurvaks, sest just nende tüdrukutega oli minu lapsepõlv ja põhikooliaeg täpselt nii fantastiline nagu ma seda soovinud oleks. Aga ma ei süüdista mitte kedagi, sest vahel asjad lähevad nii, kui ise piisavalt ei panusta. 
Peale Hendriku sündi tõmbusin ma üldse rohkem endasse ja tahtsin omaette olla. Ja siis said minu uueks kaaslaseks ärevushäired, mis omakorda mind koduseinte vahele naelutasid. Põhjuseid on palju, kuid rasedus ja lapsesaamine on viimane, mille kaela suhete külmaks muutumine veeretada, arvan mina. 

Täna olen ma näinud, et laste kõrvalt saab omada väga vabalt häid tuttavaid ja nendega väljas käia. Jah, enamus minu tuttavad, kellega jutuvada jätkub, on emad, aga mis selles nii halba on? Emad tahavad ka ju vahel käia ja olla ning vaheldust saada. Sotsiaalne elu siiski eksisteerib rasedatele ja emadele, cheers!


boyfriend tag

Ma siin viimasel ajal olen mõelnud, et peaks meest ka kaasama blogindusse, sest miks mitte? Esiti tegin ma talle ettepaneku, et ehk tahab ka aegajalt sõna sekka öelda ja ise midagi siia kirja panna. Näiteks, mida tema arvab kolmanda lapse tulekust ja kas tal juba koppa pole ette visanud minu tujutsemistest ja... no ta võiks ju kaasa rääkida sellistest elulistest asjadest, sest meie arvamused ei pruugi teps mitte alati ühesugused olla. 

Aga et teda mitte ära hirmutada, siis ma talle läpparit kohe sülle ei suru ja kirjutama ei käsuta vaid alustaks millestki nn väiksemast ja mis oleks veel sobiva, kui boyfriend tag!


1. Kus me kohtusime?
Vabaduse väljakul, kus me samal päeval juba kaisutasime. :D

Karm tõsiasi, aga ma olin oma eelmise kutiga koos siis veel. :D #teenagelove

2. Kus oli meie esimene kohting?
Ei mäleta, et oleks olnud kohtingut. 

No eks kohtinguid meil ei olnud jah. Hängisime linna peal ringi ja olime niisama, aga suhte jooksul see esimene kohting on ju ikka olnud, oleme kahekesi söömas käinud ja kinos, isegi spas olnud. Seega ma täägiks need ikkagi kohtingute alla. :)

3. Sinu esmamulje minust?
Väga aktiivne ja armas neiu, kuid häiris suitsetamine ;)

See tõesti häiris teda jah, aga maha ka ei jätnud suitsetamist. :D

4. Millal sa tutvusid minu perekonnaga?
Igal nädalavahetusel põhimõtteliselt. :D

Ok, my bad, lasin mehel vastata nendele küsimustele vindise peaga. :D Aga huumorit peab ka olema ju. Tegelikult tutvus ta minu perega suht alguses kohe. 

5. Kas mul on mõni veider komme?
Kokkuvõttes öeldes sulle ei meeldi uusi asju proovida või teha.

Ma ei nimetaks seda veidraks kombeks. Pigem näiteks seda, et mulle ei meeldi sokke kanda. 

6. Kui kaua me oleme koos olnud?
6aastat 9kuud tänase ööse seisuga.

Homme saab tõesti 6aastat ja 9 kuud. :)

7. Kas meil on mõni traditsioon?
Enda väljamõeldud traditsioone küll mitte oma teada :D

Ma täägiks selle ära, et igal korral, kui maale sõidame, käime hessist läbi. :D

8. Kuhu oli meie esimene reis?
Äkki Soome reis.

Jep, sõitsime Soome, käisime mäkis ära ja tulime tagasi. :D

9. Mis oli esimene asi, mida sa minu juures esimesel kohtumisel märkasid?
Väga sõbralik ja külgetõmbav minu suhtes :D

True!

10. Mis on minu lemmik söögikoht?
Chopsticks ehk nuudlid kanaga :D

Jep!

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?
Neid asju jagub :D

Jep :D

12. Kus ja millal oli meie esimene suudlus?
Vist oli viimsis maja peol :)

Täpselt nii! 2010 aasta juunis või juulis, täpselt ei mäleta.

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?
Seebikad näiteks.

Mhm :D

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse.
Lagritsa kommid.

Selle vastusega pidin ma teda aitama. :D Kuna ma koguaeg samu asju söön, siis oli tal keeruline välja mõelda, mis mulle ei maitse. 

15. Mida meeldib mulle kõige rohkem juua?
Coca-colat ja gaseeritud vett.

10points!

16. Mis number jalanõusid ma kannan?
Ehk 39 või 40.

Wow, see on amazing!

17. Milline oleks mu lemmik võileib?
Kilu või singi võileib.

Jaa, ma armastan kilu! Singile eelistan suitsuvorsti, aga esimene on ka väga hea. 

18. Mida ma sööks iga päev?
Viinamarju.

Neid ma sööngi iga päev! :D

19. Mis värvi on mu silmad?
Rohelised.

Rohekad pruunid tegelikult, aga no peaaegu õige ju. :)

20. Kumb meist avaldas esimesena armastust?
Ikka sina:)

Kusjuures ma ei mäletagi seda. :D

21. Milline sinu tegevus häirib mind kõige rohkem?
Õlle joomine:)

Jep, naljakas, et saab aru, aga ära ka ei lõpeta. :D

22. Milline on sinu lemmikmälestus minust?
Kogu meie kooselu.

Awww...

23. Mida meeldib mulle hommikuti süüa (mitte raseduse ajal :D)?
Munaputru peekoniga ja köögiviljadega.

Ta vist ikkagi tunneb mind... #kisubveidraks

24. Kas sa oled pannud mulle mõne hüüdnime?
Olen kutsunud Jansuks, aga see oli vist juba enne minu tulekut :D

Oli jah, aga tema on seda ainsana kasutama jäänud. :D

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks asi, mille ma kindlasti kaasa võtaksin?
Internet :D

Teeks paketi ja võtaks kaasa jep. :D

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks?
Marjadega kaetud roosa tort :)

Oo, nüüd tean, mida oodata, kui tordiisu tuleb. :D

27. Mis loom ma oleks ja miks?
Lõvi, kuna oled metsik, samas nunnu ja armas :D

Hahahahaha.... 

28. Nimeta 3 asja, mida sa minu juures jumaldad.
1. Suurepärane ema.
2.Hoolivus
3.Hea välimus

Selle kolmanda pidin ma ise ütlema... :D #egomaniakk

29. Mille üle me viimati koos naersime?
Nende küsimuste üle mis sa siin kirjutasid minu jaoks :D

Jep, ma pole teda enne nii mõtisklevana näinud. :D

30. Kas ma olen meie esimesest kohtumisest saadik muutunud? Kui jah, kuidas?
Ei ole. 

Ma väidaks vastupidist. Paksemaks olen muutunud, iseloom on muutunud, suitsetamise jätsin maha. Võiks öelda, et näojooned on ainult endised. Kõik muu on muutunud. :)

Eks mu härra ole korralikult napisõnaline ikka. Järgmisel korral ehk läheb jutt ladusamalt. :D